Nüüdeks on suured söömapühad möödas. Teadsin, et need jõulud ei saa olema sellised nagu alati ning olin selle üle isegi õnnelik. Läksime jõuludeks maale ning seal oli klassikaline jõululaud kapsa, vorsti ja kartuliga.
Mina neidts mitte midagi ei puutunud, ostsin endale ekstra kaasa veidi kala ja juurvilju. Tegin need ahjus valmis ning nautisin jõuluaega ilma ägisemata.
Tegelikult oli hämmastav vaadata kõrvalt kui palju inimesed ikka söövad. Varem olin ju ise samasugune!!
Kuna olime maal mitu päeva ja igasugust head-paremat oli koguaeg laual siis oli näksimise kiusatus suur. Enamasti suutsingi ennast ohjeldada aga siiski oli üks hetk mil oli väga kehv olla. Sõin snitslit mis oli väga maitsev. Tükk polnud suur, võibolla 60g umbes. Aga kuna see oli paneeritud ja rasvas praetud siis hakkas magu väga vaevama. Ilmselt jõin ka natuke liiga ruttu peale ja tekkis selline tunne, et kõik tuleb kohe välja või lõhkeb. WCs oksendasin natuke ja hakkas palju parem.
Toitumine üldse on minu jaoks ikka veel üsna segane. Keeruline on leida kesktee, mida täpselt ja kui palju, et toitumine oleks tasakaalus. Püüan päeva jooksul süüa nii puu- kui juurvilju, kiudaineid jne.
Kõige olulisem on piisavalt valkusid tarbida. Ma eraldi valgujooki hetkel ei joo vaid söön hoolega juustu ja muid piimatiiteid millest loodan vajaliku hulga kätte saada.
Magusat magu üldse ei kannata, olen teinud endaga inimkatseid ja magusat proovinud kuid magu hakkab kohe protesteerima ning väga raske on olla.
pühapäev, 29. detsember 2013
pühapäev, 22. detsember 2013
Esimesed nädalad peale operatsiooni
Pole saanud vahepeal mahti kirjutada.
Igatahes püüan kirja panna, kuidas mul on läinud.
Esimene nädal oli täis suurt segadust, vastakaid emotsioone, pisaraid, ahastust, samas õnnetunnet, eufooriat jne. Ühesõnaga hormoonid möllasid hullupööra. Kuna endal oli veel hädine ja nõrk olla siis oli nadi see nädal. Õnneks perega askeldades kadus aeg ruttu ja negatiivsed emotsioonid kadusid ruttu.
Teine nädal Käisin oma kirurgi juures ülevaatusel. Võeti niidid välja. Selleks hetkeks oli 10 päevaga kadunud 10 kg. Arst oli natuke mures, et liiga palju. See pidavat olema normaalne hulk kuu kohta.
Aga kuna enesetunne on hea, söön-joon siis suuremat probleemi ta sellest ei teinud.
Sel nädalal hakkas kõige suuremat muret valmistama söömine. Esimesel nädalal toitusin suuresti vedelast jogurtist jms siis teisel nädalal tahtsin juba midagi toekamat. Tegine endale erinevaid püreesuppe jms. Isegi tarta-hakkliga roa püreestasin endale ära. See tegelikult nägi pärast välja nagu pasteet aga maistes suurepäraselt. Teiste soovitusel maitsesin veidi ka TUC küpsiseid. Miks just neid? Need sulavad hästi kiiresti ära ja ei tee maile liiga.
Esimesed riided on suureks jäänu!!!!! Nii hea tunne.
Kolmandal nädalal käisin toitumisnõustaja juures ITKs. Otseselt midagi targemat teada ei saanud aga veidi selgemaks pildi ikka toidu koguste osas. Ta soovitas vedelaid asju mõõta milliliitrites, tahkeid grammides. Mõlemal puhul peaks arv olema 70g/ml. Tegelikult ajas ta mind veel tohkem segadusse vitamiinide osas. Nende kliinikus on kombeks opitu kohe panna vitamiine jm neelama, kokku luges 6 tabletti päevas. Mulle tundus see päris ulmeline kogus. Kuna nädala lõpus pidin nagunii oma arstiga suhtlema siis ma ei hakka neid omakäel kokku ajama. Foormis ka paljud räägivad, et nemad ei pea koguaeg neelama vaid ainult siis kui vereproov on näidanud mingit puudust.
Nädala lõpus konsulteerisingi oma arstiga ning ta soovitas mul võtta vaid polüvitamiine ja muid asju siis kui vereproov näitab vajadust. Vereproovi lähen tegema uuel aastal oma perearsti juurde.
Toitumine on ikka üks suur segadus tegelikult. Muudkui mõtle ja nuputa, mida saaks süüa. EI jaksa enam pidevalt vaaritada perest eraldi sööki endale. Nüüd olen vaikselt hakanud juba sööma ka tavalist toitu, st ei püreesta enam kõike. Närin suu hästi peeneks ning seni pole magu vastu ka protesteerinud. Jogurtist ja püreesuppidest on pehmeltöeldes kopp eest!!!
Nüüd veel jäänud nädalake kuu täitumiseni. Kui alguses oli mul suur ahastus siis praegu on mul vaid üks kahetsus- miks ma seda juba varem ei teinud!!?!?!?!?!? Elu on nii ilus, enesetunne on fantastiline.
Igatahes püüan kirja panna, kuidas mul on läinud.
Esimene nädal oli täis suurt segadust, vastakaid emotsioone, pisaraid, ahastust, samas õnnetunnet, eufooriat jne. Ühesõnaga hormoonid möllasid hullupööra. Kuna endal oli veel hädine ja nõrk olla siis oli nadi see nädal. Õnneks perega askeldades kadus aeg ruttu ja negatiivsed emotsioonid kadusid ruttu.
Teine nädal Käisin oma kirurgi juures ülevaatusel. Võeti niidid välja. Selleks hetkeks oli 10 päevaga kadunud 10 kg. Arst oli natuke mures, et liiga palju. See pidavat olema normaalne hulk kuu kohta.
Aga kuna enesetunne on hea, söön-joon siis suuremat probleemi ta sellest ei teinud.
Sel nädalal hakkas kõige suuremat muret valmistama söömine. Esimesel nädalal toitusin suuresti vedelast jogurtist jms siis teisel nädalal tahtsin juba midagi toekamat. Tegine endale erinevaid püreesuppe jms. Isegi tarta-hakkliga roa püreestasin endale ära. See tegelikult nägi pärast välja nagu pasteet aga maistes suurepäraselt. Teiste soovitusel maitsesin veidi ka TUC küpsiseid. Miks just neid? Need sulavad hästi kiiresti ära ja ei tee maile liiga.
Esimesed riided on suureks jäänu!!!!! Nii hea tunne.
Kolmandal nädalal käisin toitumisnõustaja juures ITKs. Otseselt midagi targemat teada ei saanud aga veidi selgemaks pildi ikka toidu koguste osas. Ta soovitas vedelaid asju mõõta milliliitrites, tahkeid grammides. Mõlemal puhul peaks arv olema 70g/ml. Tegelikult ajas ta mind veel tohkem segadusse vitamiinide osas. Nende kliinikus on kombeks opitu kohe panna vitamiine jm neelama, kokku luges 6 tabletti päevas. Mulle tundus see päris ulmeline kogus. Kuna nädala lõpus pidin nagunii oma arstiga suhtlema siis ma ei hakka neid omakäel kokku ajama. Foormis ka paljud räägivad, et nemad ei pea koguaeg neelama vaid ainult siis kui vereproov on näidanud mingit puudust.
Nädala lõpus konsulteerisingi oma arstiga ning ta soovitas mul võtta vaid polüvitamiine ja muid asju siis kui vereproov näitab vajadust. Vereproovi lähen tegema uuel aastal oma perearsti juurde.
Toitumine on ikka üks suur segadus tegelikult. Muudkui mõtle ja nuputa, mida saaks süüa. EI jaksa enam pidevalt vaaritada perest eraldi sööki endale. Nüüd olen vaikselt hakanud juba sööma ka tavalist toitu, st ei püreesta enam kõike. Närin suu hästi peeneks ning seni pole magu vastu ka protesteerinud. Jogurtist ja püreesuppidest on pehmeltöeldes kopp eest!!!
Nüüd veel jäänud nädalake kuu täitumiseni. Kui alguses oli mul suur ahastus siis praegu on mul vaid üks kahetsus- miks ma seda juba varem ei teinud!!?!?!?!?!? Elu on nii ilus, enesetunne on fantastiline.
neljapäev, 12. detsember 2013
Esimene opijärgne visiit ( 1,5ndl peal oppi)
Teisipäeval oli mul plaaniline visiit tohtri juurde. Plaanis oli õmbluste eemaldamine.
Ukse taha jõudes oli seal väga palju inimesi, 10 vähemalt. Arvasin, et sinna ma jäängi ootama kuigi ma olin kutsutud kellaajaliselt 13ks. Õnneks ootasin vaid 15-20min ja kutsutigi sisse.
Kõigepealt eemaldas õde õmblused ja siis tohter ise ka vaatas korra üle.
Mul on 10 päevaga langenud kaal juba 10kg, a ütles, et see on natuke liiga palju. Samas ma söön ja joon nagu vaja ja enesetunne on fantastiline.
Leppisime kokku, et 20.dets suhtleme uuesti ja ta annab teada, milliseid vitamiine jms võiksin hakata lisaks võtma.
Ukse taha jõudes oli seal väga palju inimesi, 10 vähemalt. Arvasin, et sinna ma jäängi ootama kuigi ma olin kutsutud kellaajaliselt 13ks. Õnneks ootasin vaid 15-20min ja kutsutigi sisse.
Kõigepealt eemaldas õde õmblused ja siis tohter ise ka vaatas korra üle.
Mul on 10 päevaga langenud kaal juba 10kg, a ütles, et see on natuke liiga palju. Samas ma söön ja joon nagu vaja ja enesetunne on fantastiline.
Leppisime kokku, et 20.dets suhtleme uuesti ja ta annab teada, milliseid vitamiine jms võiksin hakata lisaks võtma.
Operatsioon ja esimene nädal
28.nov hommikul musitasin ja kallistasin lapsed ära ning kl 7ks viis mees mind haigla juurde. Mingit ärevust polnud. All vormistati paberid, andsin üleriided ära ja sõisutatigi LTKH 5.korrusele. Palatis oli enne mind 3 naist. Nendega tutvuda ei jõudnudki kuna kohe viidi protseduuride tuppa kus pandi kateeter ja raseeriti kõhtu kuigi enda meelest see mul pole karvane. Õnneks ei kraabitud kuiva ziletiga vaid mingi masinaga natuke tegi. Kateetri paigaldamine polnud valus ega midagi aga pärast oli vastik tunne, nagu jube suur pissihäda. See kästi ära kannatada. Ka härra kirurg ise käis ka mind veel korra vaatamas :love Juba minut hiljem olid hooldajad palatis kes kamandasid opisärgi selga. Ja sõidutatigi opi osakonda. Seal pandi ooteruumi kus sain jalgade otsa mingid papud ja pähe müts. Ootasin seal mõned minutid ning käsitati opilauale. Siis askeldas minu ümber palju inimesi, iga jala ja käe juures keegi tegi midagi. Anestesioloog rääkis minuga, väga meeldiv naisterahvas ;) Järsku hakkas pea ringi käima ja oligi pilt kadunud.
Kui silmad lahti tegin näitas kell 11.30 umbes. Olin ärkamistoas hapnikumaski ja mingi piiksuva masina all. Üks tädike vahepeal hõikas, et hingaksin sügavamalt vms. Hapnikumaks ka võeti ära. Natuke lebotasin ja siis viidigi palatisse. Olin lugenud igasuguseid hirmulugusid ärkamise kohta aga minu puhul need paika ei pidanud. Väga hea oli olla. Kurk isegi polnud valus ( osadel see hingamisvoolik teeb kurgu valusaks).
Palatis tuli kohe kirurg mind vaatama ja ütles, et opp läks ilusti, kestis 2h ja mingeid komplikatsioone ei esinenud. Soovis head und ja käskis puhata.
Seal ma vist magasin natuke ja ärgates oli kohe erksam olla. Vaatasin kohe FB meie gruppi ja raporteerisin oma olekust.
Valusid polnud, lihtsalt uimas olek. Õhtul käis veel kord Viiklepp ise mind vaatamas. Narkoosi ja valuka mõju hakkas vist kaduma ja kogu keha tuikas. Sain tilka ja trombisüsti kõhunaha sisse ja valuvaigistit ka. Midagi vist veel, ei mäletagi kõiki surkimisi.
Ma ei jaksanud isegi riideid vahetada, olin esimese öö paljalt teki all.
Öö oli täielik katastroof! Niiiiiiiiiiiiiiiiiii paha oli olla!! Üles ajada oli meeletult raske sest polnud mootoriga voodi vaid ainult see kinni hoidmise sang oli. Dreen ka segas. Siiski oli istudes kõige mugavam olla ja upitasind end öösel vist 100 üles. Nii paha oli olla , et nutsin ja vandusin, et miks mul oli vaja ennast sellesse jamasse mässida. Ausalt kohe, selline masendus oli ja abitus. :marionet
2.päeval Hommikul vara jälle arstid toimetasid, süstisid, kraadisid ja tegid muid trikke. Vedasin ennast üles ja panin oma riided selga. Olgu öeldud, et anus haiglariietus mida ma kasutasin oligi see paberist opisärk, muul ajal olid oma asjad.Olin üsna kurnatud ja õnnetu olemisega. Kirurg käis ka kohe varakult minu juures ja uuris kuidas on. Käskis hooldajatel mulle tuua mugavama mootoriga voodi, juhuuu :jooksma
Ülejäänud inimesel palatist läksid ära koju ja sain natuke üksinudt nautida.
Päev möödus üsna kehvasti. Liikuda oli raske aga siiski vinnasin ennast istuli ja vist isegi püsti. Mees käis ka korra vaatamas.
Tuju oli paha, haletsesin ja kirusin ennast hullu moodi.Isegi nutsin.
Sain käsu hakata ka vett limpsima ja nii ma siis aegamööda jõingi jooksvalt.
Vahepeal toodi mulle 2 palatikaaslast aga nemadki olid vaiksed ja uimased.
Õhtul olid jälle tavapärased portseduurid ning hirmuga ootasin, milliseks öö kujuneb.
Õnneks teine öö oli juba natuke parem, sain isegi magada.
3. ja 4. päeval oli nädalavahetus ja seetõttu haiglas üsna vaikne. Olin juba päris kõbus, tatsasin ringi, käsin telekat vaatamas jne. Arst oli mul käskinud laupäeval juba ka jogurtit vms proovida aga süüa mulle ei toodud, seetõttu lasin mehel endale mõned väiksed Hellused. Limpsin vett ja jogurtit ning elu tundus natuke ilusam kuigi nukker oli olemine ikkagi.
Laupäeval käsid lapsed ka külas, see tegi meele härdaks ja kiskus jälle pisarad silmas muidugi.
Laup sain ka kateetrist lahti ja liikumine oli juba mugavam. Dreen jäi veel sisse ja segas kuigipalju aga selleks ajaks olin juba harjunud ja sain hakkama.
Pühapäeval elasin selle nimel, et päev saaks ruttu läbi ja oleks juba esmaspäev ja saaks koju! Õhtul vaatasime õdedega koos telekat ja jutustasime. Nii vahva vahetus oli tööl :love
Pühap vastu esmasp magasin ülimalt halvasti. Õhtul ei tulnud und ja öösel ka nihelesin iga natukese aja tagant, ei osanud olla. Küll oli soe, siis jälle külm jne.
Nädalavahetusel minu arsti polnud ja osakonnajuhataja käis meie kõigi juures uurimas, kuidas läheb. Ka äärmiselt sümpaatne doktor.
Laup muutisid palatikaaslased ka jutukamaks ning elu oli lõbusam.
Pühap toodi mulle kohe hommikul suur kandikutäis süüa kust ma mekkisin vaid mahla ja vedelat kama. Valasin need oma tassi sest söögitädid viivad nõud ruttu ära aga ma ju nii kiiresti ei saa klaasi tühjaks.
Ka lõuna ja õhtusöök olid rikkalikud aga mina maitsesin sealt vedelaid asju.
5.päeva hommikul oli äratus kell 6 kui tehi protseduure. Kasisin ennast ruttu ära ja ootasin pikisilmi arsti. Õnneks varsti ta tuligi!!!! Ütles, et vereproov on väga ilus, põletikunäitaga vaid üle 100 ( peale oppi on enamasti väga kõrge), kõik muud analüüsid ka ilusad ja seetõttu ei hakka tegema isegi kontrastainega röntgenit.
Oh seda õnne, kilkasin ja rõõmustasin :mütsiga :mütsiga :mütsiga
Jäänud oli veel kõige jubedam oma- dreeni eemaldamine. Tädi kutsus mind protseduuride tuppa ja siis see juhtuski. Palatikaaslasel oli see varem välja võetud ja ta kirjeldas mulle mis tunne see on. Mu oma arst tuli ka sinna kõrvale jutustama just eemaldamise ajal. Tegin haput nägu ja niutsusin natuke sest see vooliku haavast välja sikutamine oli rõõõõõõõõõõõõõõõõõõõve. Ausalt kohe, ma pole elus midagi nii vastikut veel kogenud. Isegi sünnitamine on selle kõrval kukimuki. Tunne oli nagu sikutaks keegi väikse augu kaudu kogu sisikonna väja. :kade :pahaolla :pahaolla Lihtsalt vastik! Õnneks kestis see vaid mõne sekundi ja piinad olidki lõppenud. :föönitama :meikima
Pidin veel paar tundi dokumente ootama.
Siis tuligi härra kirurg pabereid tooma, surus kätt ja ütles, et kohtumiseni järgmisel nädalal niitide eemaldamisel.
Kuigi ma esimesed päevad olid emotsionaalselt ja füüsiliselt ikka päris suures mustas augus siis üldmulje on mul positiive.
Haigla ja personali kohta jagub mul vaid õlivõrdes kiidusõnu :love :love :love Kõik õed, hooldajad ja muud tegelased olid eranditult äärmiselt abivalmid, sõbralikud, lahked ja tublid. Igal sammul nunnutati ja hoolitseti.
Oma kirurgi kohta ma ei leia nii häid sõnu, et oskaks kõike öelda mida ma tunnen. Ta on tõesti KÕIGE hoolivam ja toredam arst keda ma oma elus olen kohanud. Ta käis mind iga päev mitu korda vaatamas, nädalavahetustel kui ise kohal polnud siis helistas õdedele.
Tõesti, fantastiline doktor :love :love :love :love
Nüüd olengi kodus! Haiglasse jätsin 4kg.
6. ja 7. päev möödusid kodu. Natuke tatsasin ringi aga kuna nõrkus oli peal siis püüdsin võimalikult palju puhata. Kuna kodus on ka väike laps siis oli se natuke raskendatud. Ikka oli ju vaja temaga ka tegeleda. Õnneks saime rahulikult raamatuid lugeda, puzlesid kokku panna jne.
Igatahes nädal peale oppi on olemine täitsa kena ning valus pole peaaegu üldse.
neljapäev, 21. november 2013
Viimane opieelne visiit
19.11 olin oodatud arsti juurde viimasele opieelsele visiidile.
Istutasin ennast ukse taha maha ja jäin telefoni näppima sest aega veel oli. Minu kõrval istus üks kenasti sätitud proua ja veidi eemal üks noorem naine kes lobises nii kõvasti telefoniga, et terve suur koridor kajas.
Järsku avanes arsti uks ja õde küsis, kes on järgmine. Järgmisena oleks pidanud sisse minema see vanem proua kuna tema oli meist kolmest esimesena seal. Aga see noorem naine hüppas püsti, kaagutas midagi ja hüppas ise sisse. Me selle vanema prouaga siis hakkasime teda kiruma rõõmsalt.
Ja nii me temaga jutule saimegi! Selgus, et ka tema on 2k tagasi lasknud bypassi teha ja elu on nüüd lill! 20kg kadunud nagu naksti! Kiitis ka kirurgi taevani ja seletas kuidas need asjad tal olid.
Varsti oligi käes meie aeg sisse minna. Justnimelt MEIE kuna meid kutsuti koos sisse. Tema läks taha ruumi õmblusi näitama või midagi sellist ja mina siis istusin arstiga juttu puhuma.
Ega meil pikka juttu polnudki. Suruti suur patakas pabereid pihku ja kästi minna veel anestesioloogi juurest läbi kes on paar kabinetti edasi.
Kirurgihärra veel natuke rääkis kuidas opi päeval asja käivad jne.
Oeh, ta on ikka nii tore ja sõbralik ja abivalmis arst!
Juba varsti ma olingi anestesioloogi ukse taga. Seal oli päris palju inimesi, seega ootasin 30min vähemalt.
Jutupaunik nagu ma olen, hakkasin kohe suhtlema minu kõrvale istunud naisega kuna nägin, et tal on ka bariaatria raamat käes.
Selgus, et tema operatsioon on jaanuaris kuna tal on kunagi tehtud sapi opp misllest on nüüd kõhus liited.
Jutustades läks aeg kiirelt ja varsti ma olingi kabinetis.
Anestesioloogi paberi olin enne ära täitnud, selle võrra läks kiiremini. Ta uuris, et mida olen ise teinud veel kaalu alandamiseks jne. Käskis suu pärani ajada ja pea kuklasse. Kirjutas oma dokustaatidesse midagi ja oligi visiit peaaegu läbi.
Lappas siis korra veel ka mu analüüsid üle ja kiitis, et kõik näitajad on ideaalselt ilusad, uskumatult ilusad sellise kaalu kohta.
Ah ja! Selgus, et ma ei peagi seda jubedat gastroskoopiat ehk mõõganeelamist tegema! Arst ütles, et tema ei pea vajalikuks patsienti ilmaasjata sellega traumeerida kui kõik analüüsid on nii korras. Oleks mingeid kõrvalekaldeid vms siis oleks tehtud küll.
Igatahes- nüüd on mul vaid NÄDAL veel oppi oodata.
Istutasin ennast ukse taha maha ja jäin telefoni näppima sest aega veel oli. Minu kõrval istus üks kenasti sätitud proua ja veidi eemal üks noorem naine kes lobises nii kõvasti telefoniga, et terve suur koridor kajas.
Järsku avanes arsti uks ja õde küsis, kes on järgmine. Järgmisena oleks pidanud sisse minema see vanem proua kuna tema oli meist kolmest esimesena seal. Aga see noorem naine hüppas püsti, kaagutas midagi ja hüppas ise sisse. Me selle vanema prouaga siis hakkasime teda kiruma rõõmsalt.
Ja nii me temaga jutule saimegi! Selgus, et ka tema on 2k tagasi lasknud bypassi teha ja elu on nüüd lill! 20kg kadunud nagu naksti! Kiitis ka kirurgi taevani ja seletas kuidas need asjad tal olid.
Varsti oligi käes meie aeg sisse minna. Justnimelt MEIE kuna meid kutsuti koos sisse. Tema läks taha ruumi õmblusi näitama või midagi sellist ja mina siis istusin arstiga juttu puhuma.
Ega meil pikka juttu polnudki. Suruti suur patakas pabereid pihku ja kästi minna veel anestesioloogi juurest läbi kes on paar kabinetti edasi.
Kirurgihärra veel natuke rääkis kuidas opi päeval asja käivad jne.
Oeh, ta on ikka nii tore ja sõbralik ja abivalmis arst!
Juba varsti ma olingi anestesioloogi ukse taga. Seal oli päris palju inimesi, seega ootasin 30min vähemalt.
Jutupaunik nagu ma olen, hakkasin kohe suhtlema minu kõrvale istunud naisega kuna nägin, et tal on ka bariaatria raamat käes.
Selgus, et tema operatsioon on jaanuaris kuna tal on kunagi tehtud sapi opp misllest on nüüd kõhus liited.
Jutustades läks aeg kiirelt ja varsti ma olingi kabinetis.
Anestesioloogi paberi olin enne ära täitnud, selle võrra läks kiiremini. Ta uuris, et mida olen ise teinud veel kaalu alandamiseks jne. Käskis suu pärani ajada ja pea kuklasse. Kirjutas oma dokustaatidesse midagi ja oligi visiit peaaegu läbi.
Lappas siis korra veel ka mu analüüsid üle ja kiitis, et kõik näitajad on ideaalselt ilusad, uskumatult ilusad sellise kaalu kohta.
Ah ja! Selgus, et ma ei peagi seda jubedat gastroskoopiat ehk mõõganeelamist tegema! Arst ütles, et tema ei pea vajalikuks patsienti ilmaasjata sellega traumeerida kui kõik analüüsid on nii korras. Oleks mingeid kõrvalekaldeid vms siis oleks tehtud küll.
Igatahes- nüüd on mul vaid NÄDAL veel oppi oodata.
esmaspäev, 18. november 2013
Emotsioonid operatsiooni eel
Nüüd on siis opini vaid nädal ja 3 päeva...
Seni arvasin, et mis see siis ära ei ole aga nüüd hakkab ärevus vist maad võtma.
Eile õhtul oli mingi emotsionaalne hetk kui hakkasin muretsema, et kuidas lapsed ikka hakkama saavad ilma minuta kui haiglas olen. Või noh, pigem muretsesin, et kuidas ma ise ilma nendeta hakkama saavad. Isegi nutma hakkasin. Õnneks kogusin ennast ja sain aru, et lastel on isaga ka kodus hea olla ja pealegi saavad nad mind ju vaatama tulla.
Arst mainis, et enamasti saab koju 5.päeval. Kuna minu opp on neljapäeval siis koju nagunii enne esmaspäeva ei lasta. Nädalavahetusel vist ju välja kirjutamist ei toimu ja no teisel päeval ei kupata keegi mind koju. Ilmselt on see aeg mulle ka paras puhkus kuna ma pole juba 2 aastat öösiti normaalselt magada saanud sest piigal on kombeks mind nõuda.
Kaalust ka. Paari nädalaga on mul kuskile kadunud 1,5kg. Enne oli 127,5kg ( tühja kõhuga) aga eile oli täis kõhuga 126kg. Juhuu. Tegelikult olen ise ka püüdnud hoida ja mitte väga õgida. Valgujooki olen ka omal algatusel joonud. Homme on arstivisiit, eks siis kuulen kas tema ka käseb dieedile jääda.
Nii palju kui ma olen foorumis ringi vaadanud siis mõni arst käseb teha nädalase valgudieedi, mõni mitte.
Lisaks plaanin sel nädalal teha enda ülespildistamise ja mõõtmise tuleviku tarbeks. Siis on hiljem hea võrrelda.
Seni arvasin, et mis see siis ära ei ole aga nüüd hakkab ärevus vist maad võtma.
Eile õhtul oli mingi emotsionaalne hetk kui hakkasin muretsema, et kuidas lapsed ikka hakkama saavad ilma minuta kui haiglas olen. Või noh, pigem muretsesin, et kuidas ma ise ilma nendeta hakkama saavad. Isegi nutma hakkasin. Õnneks kogusin ennast ja sain aru, et lastel on isaga ka kodus hea olla ja pealegi saavad nad mind ju vaatama tulla.
Arst mainis, et enamasti saab koju 5.päeval. Kuna minu opp on neljapäeval siis koju nagunii enne esmaspäeva ei lasta. Nädalavahetusel vist ju välja kirjutamist ei toimu ja no teisel päeval ei kupata keegi mind koju. Ilmselt on see aeg mulle ka paras puhkus kuna ma pole juba 2 aastat öösiti normaalselt magada saanud sest piigal on kombeks mind nõuda.
Kaalust ka. Paari nädalaga on mul kuskile kadunud 1,5kg. Enne oli 127,5kg ( tühja kõhuga) aga eile oli täis kõhuga 126kg. Juhuu. Tegelikult olen ise ka püüdnud hoida ja mitte väga õgida. Valgujooki olen ka omal algatusel joonud. Homme on arstivisiit, eks siis kuulen kas tema ka käseb dieedile jääda.
Nii palju kui ma olen foorumis ringi vaadanud siis mõni arst käseb teha nädalase valgudieedi, mõni mitte.
Lisaks plaanin sel nädalal teha enda ülespildistamise ja mõõtmise tuleviku tarbeks. Siis on hiljem hea võrrelda.
laupäev, 2. november 2013
Emotsioonidest
Räägin nüüd veidi emotsioonidest mis mind valdavad...
Kuna olen bariaatrial kätt pulsil hoidnud juba paar aastat siis olen igast otsast kaalunud ja vaaginud selle pluss-miinuseid jne. Ma pole seda otsust langetanud lühikese aja jooksul vaid pikema vaagimise järel.
Ma tõesti olen proovinud erinevaid viise kaalu langetamiseks. Ma ei õgi ohjeldamatutes kogustes magusat ega rasvast, enda meelest toitun täitsa normaalselt. Liigun ka iga päev vähemalt paar km. Muidugi võiks rohkem liikuda aga no ega suurt keret pole ju lihtne liigutada ning nt jooksmine ei tule kõne allagi.
Minu jaoks on bariaatria tõesti viimane võimalus. Arst ütles väga hästi, et see on vägisi söömise muutmine, sunniviisiliselt söömise muutmine. On jah! Aga ma tunnen, et see ongi asi mis mul aitab tervise korda saada. Muud meetodid ei ole mõjunud.
Kuna mu kaalutõusu probleemid on endokrinoloogilised ja neid tuleks ka kangete ravimitega ravida pikka aega siis tundub baraatria isegi leebem ja tervislikum. Ega keemia neelamine ju organismile vähem kehvasti ei mõju kui kirurgiline sekkumine!
Mis emotsioonid mind nüüd 3ndl enne oppi valdavad?
Ootusärevus? Jah
Hirm? Jah. Aga ma kardan hiiri ja hambaarste ka:D
Kahtlus? Nii ja naa. Ma ei kahtle otseselt, kas tahan või mitte ( Jah, tahan!!) aga ikka on kahtlused, et kumb opi variant parem oleks jne.
Rõõm? Jah. Ma näen selles viimast õlekõrt.
Mure? Jah, ikka muretsen. Muretsen võimalike tüsistuste pärast, muretsen kuidas lapsed kodus sel ajal hakkama saavad jne.
Tegelikult on emotsioone palju. Päeva jooksul ikka mitu korda mõtlen saabuvale opile. Kokkuvõttes on siiski kindel tunne, et Jah, tahan selle lõpuks ära teha.
Kuna olen bariaatrial kätt pulsil hoidnud juba paar aastat siis olen igast otsast kaalunud ja vaaginud selle pluss-miinuseid jne. Ma pole seda otsust langetanud lühikese aja jooksul vaid pikema vaagimise järel.
Ma tõesti olen proovinud erinevaid viise kaalu langetamiseks. Ma ei õgi ohjeldamatutes kogustes magusat ega rasvast, enda meelest toitun täitsa normaalselt. Liigun ka iga päev vähemalt paar km. Muidugi võiks rohkem liikuda aga no ega suurt keret pole ju lihtne liigutada ning nt jooksmine ei tule kõne allagi.
Minu jaoks on bariaatria tõesti viimane võimalus. Arst ütles väga hästi, et see on vägisi söömise muutmine, sunniviisiliselt söömise muutmine. On jah! Aga ma tunnen, et see ongi asi mis mul aitab tervise korda saada. Muud meetodid ei ole mõjunud.
Kuna mu kaalutõusu probleemid on endokrinoloogilised ja neid tuleks ka kangete ravimitega ravida pikka aega siis tundub baraatria isegi leebem ja tervislikum. Ega keemia neelamine ju organismile vähem kehvasti ei mõju kui kirurgiline sekkumine!
Mis emotsioonid mind nüüd 3ndl enne oppi valdavad?
Ootusärevus? Jah
Hirm? Jah. Aga ma kardan hiiri ja hambaarste ka:D
Kahtlus? Nii ja naa. Ma ei kahtle otseselt, kas tahan või mitte ( Jah, tahan!!) aga ikka on kahtlused, et kumb opi variant parem oleks jne.
Rõõm? Jah. Ma näen selles viimast õlekõrt.
Mure? Jah, ikka muretsen. Muretsen võimalike tüsistuste pärast, muretsen kuidas lapsed kodus sel ajal hakkama saavad jne.
Tegelikult on emotsioone palju. Päeva jooksul ikka mitu korda mõtlen saabuvale opile. Kokkuvõttes on siiski kindel tunne, et Jah, tahan selle lõpuks ära teha.
kolmapäev, 30. oktoober 2013
Analüüside andmine
Täna käisin analüüse tegemas.
Visiidil andis kirurg 3 saatekirja: vereproov, EKG ja röntgen
Vereanalüüsi andsin eile juba ära aga kuna aeg pressis peale siis teisi analüüse läksin hoopis täna tegema.
Nagu mulle ikka kombeks siis vaatasin majajuhi pealt, kus röntgeni ruum asub ja asusin ukse taha ootama. Seal oli niiiiiiiiiiiiiiii palju rahvast. Istusin u 15min aga järjekord ei liikunud üldse. Lõpuks tüdinesin ja kõndisin sealt minema hoopis EKGd tegema. Seal ukse taga ootasin u 2 minutit ja saingi sisse. Arvasin, et seal peab 30min lamama anduritega:D No ükskord aastaid tagasi töötervishoiu arsti juures oli see uuring nii! Tegelikult kestis EKG umbes 2 minutit ja oligi valmis. Arsti sõnul oli südametöö korras.
Küsisin sellest arstilt igaksjuhuks üle, kus see saatekirjal märgitud röntgenikabinet asub. Ta juhatas mu hoopis teise suunda kui see kus ma enne olin oodanud:) Ühesõnaga selgus, et olin käinud enne polikliiniku röntgenis kus ongi pikad järjekorrad aga tegelikult pidin minema haigla poolele hoopis.
Röntgeni registratuuris see tädi oli päris tõre, õiendas, et miks ma eile ei tulnud ( saatekirjal oli eilne kuupäev). Ütlesin siis, et arsti õde lubas ka täna tulla kuna eile polnud mul enam aega. Tädike nähvas, et küll need õed on ikka targad vms.
Õnneks seal ka ei pidanud kaua ootama, kohe sain sisse. Pildi tegemiseks kulus u 30sekundit.
Igatahes on nüüd analüüsid antud ja ootan 19.novembrit kui on opieelne konsultatsioon ja ilmselt tuleb sealt mõõga neelamise saatekiri ka.
Visiidil andis kirurg 3 saatekirja: vereproov, EKG ja röntgen
Vereanalüüsi andsin eile juba ära aga kuna aeg pressis peale siis teisi analüüse läksin hoopis täna tegema.
Nagu mulle ikka kombeks siis vaatasin majajuhi pealt, kus röntgeni ruum asub ja asusin ukse taha ootama. Seal oli niiiiiiiiiiiiiiii palju rahvast. Istusin u 15min aga järjekord ei liikunud üldse. Lõpuks tüdinesin ja kõndisin sealt minema hoopis EKGd tegema. Seal ukse taga ootasin u 2 minutit ja saingi sisse. Arvasin, et seal peab 30min lamama anduritega:D No ükskord aastaid tagasi töötervishoiu arsti juures oli see uuring nii! Tegelikult kestis EKG umbes 2 minutit ja oligi valmis. Arsti sõnul oli südametöö korras.
Küsisin sellest arstilt igaksjuhuks üle, kus see saatekirjal märgitud röntgenikabinet asub. Ta juhatas mu hoopis teise suunda kui see kus ma enne olin oodanud:) Ühesõnaga selgus, et olin käinud enne polikliiniku röntgenis kus ongi pikad järjekorrad aga tegelikult pidin minema haigla poolele hoopis.
Röntgeni registratuuris see tädi oli päris tõre, õiendas, et miks ma eile ei tulnud ( saatekirjal oli eilne kuupäev). Ütlesin siis, et arsti õde lubas ka täna tulla kuna eile polnud mul enam aega. Tädike nähvas, et küll need õed on ikka targad vms.
Õnneks seal ka ei pidanud kaua ootama, kohe sain sisse. Pildi tegemiseks kulus u 30sekundit.
Igatahes on nüüd analüüsid antud ja ootan 19.novembrit kui on opieelne konsultatsioon ja ilmselt tuleb sealt mõõga neelamise saatekiri ka.
Esimene visiit kirurgi juurde
Esialgu pakkus dr Viiklepp mulle visiiti 25.novembriks aga juba oktoobri lõpus ta kirjutas, et plaanid muutusid ning ta võtab mind vastu juba 29.oktoobril.
Eile siis oligi käes arstivisiit!
Oli kokkulepe, et lähen kl 12 ja 15 vahel. Kl 13 olingi platsis ja käisin registratuurist läbi. Seal sujus kõik hästi, isegi digitaalne saatekiri leiti kohe üles.
20min ootamist ning olingi kabinetis.
Dr Viiklepp oli väga tore arst. Ta pole mingi ninnunännutaja vaid aus ja konkreetne. Mulle väga meeldib tema suhtumine ja olek. Väga oluline on , et arstiga oleks hea klapp ning ma tundsid, et temaga on see olemas.
Olin talle eelnevalt meili teel saatnud oma loo ja ta oli sellega tutvunud. Küsis veel erinevaid täpsustavaid küsimusi tervise ja eluviiside kohta.
Seejärel tutvustas ta erinevaid võimalusi, alustades maoballoonist, lõpetades oppidega. Ta kirjeldas väga põhjalikult, millised on head ja vead, millised on tüsistused, milline on opijärgne elu jne. Ta rääkis kõike väga otsekoheselt ja ei ilustanud midagi. Kuna ma olin ennast enne päris põhjalikult kõigega kurssi viinud siis midagi üllatavat ma teada ei saanud. Kui oleksin võhikuna kohale läinud siis oleks tema jutt mind ilmselt ära ehmatanud.
Siiski oli ta nii konkreetne ja mulle tundus, et saadab mind kohe ukse taha koju porgandeid närima ja võimlema.
Õnneks siiski nii ei läinud ja ta lasi kabinetiõel hoopis vormistada saatekirjad erinevateks analüüsideks.
Seejärel hakkas vaatama oma kalendrit. Olin valmis, et operatsiooni tuleb oodata vähemalt aasta.
Minu suureks üllatuseks pakkus ta operatsiooni ajaks juba 28.novembrit. Ehk siis operatsioonini on jäänud vähem kui kuu!
Eile siis oligi käes arstivisiit!
Oli kokkulepe, et lähen kl 12 ja 15 vahel. Kl 13 olingi platsis ja käisin registratuurist läbi. Seal sujus kõik hästi, isegi digitaalne saatekiri leiti kohe üles.
20min ootamist ning olingi kabinetis.
Dr Viiklepp oli väga tore arst. Ta pole mingi ninnunännutaja vaid aus ja konkreetne. Mulle väga meeldib tema suhtumine ja olek. Väga oluline on , et arstiga oleks hea klapp ning ma tundsid, et temaga on see olemas.
Olin talle eelnevalt meili teel saatnud oma loo ja ta oli sellega tutvunud. Küsis veel erinevaid täpsustavaid küsimusi tervise ja eluviiside kohta.
Seejärel tutvustas ta erinevaid võimalusi, alustades maoballoonist, lõpetades oppidega. Ta kirjeldas väga põhjalikult, millised on head ja vead, millised on tüsistused, milline on opijärgne elu jne. Ta rääkis kõike väga otsekoheselt ja ei ilustanud midagi. Kuna ma olin ennast enne päris põhjalikult kõigega kurssi viinud siis midagi üllatavat ma teada ei saanud. Kui oleksin võhikuna kohale läinud siis oleks tema jutt mind ilmselt ära ehmatanud.
Siiski oli ta nii konkreetne ja mulle tundus, et saadab mind kohe ukse taha koju porgandeid närima ja võimlema.
Õnneks siiski nii ei läinud ja ta lasi kabinetiõel hoopis vormistada saatekirjad erinevateks analüüsideks.
Seejärel hakkas vaatama oma kalendrit. Olin valmis, et operatsiooni tuleb oodata vähemalt aasta.
Minu suureks üllatuseks pakkus ta operatsiooni ajaks juba 28.novembrit. Ehk siis operatsioonini on jäänud vähem kui kuu!
Esimene visiit perearsti juurde
Olin seda otsust juba üle 2 a kaalunud kui lõpuks võtsin 2013a augustis kätte ning pöördusin haigla registratuuri aja kinni panemiseks bariaatrilise kirurgi juurde. Sain aja 22.oktoobriks. Tohtriks pakuti Rein Adamson ITK kliinikus.
Kuna teadsin, et kirurgide juurde on pikad järjekorrad, paningi aja juba enne perearsti juurde minekut.
Septembris käisin ka perearsti juures ja rääkisin oma plaanist. Arst on meil väga tore ja kuulas mu ära. Ta oli mu plaaniga päri ning andis vajaliku saatekirja.
Jäin rõõmsalt kirurgi visiiti ootama.
Nagu ikka ei saa asjad liiga lihtsalt sujuda ning 20.oktoobril saabus mu telefoni SMS mis tuletas meelde arstivisiiti. Minu suureks üllatuseks oli seal kirjas hoopis teise kirurgi nimi! Eesnimi klappis aga perekonnanimi oli teine. Registratuurist pärides selguski, et tookordne registraator oli kogemata pannud vale arsti juurde kirja. Olin väga kuri ja vihane kuna olin asjata 2 kuud oodanud! Õnneks oli see naine väga mõistev ning lubas mulle otsida ruttu uue aja. Varsti ta helistaski tagasi ning pakkus aega 5.novembriks ehk siis vaid 2 nädalat ootamist.
Vahepeal suhtlesin ka paari tuttaga sel teemal ja sain soovituse veel ühe kirurgi poole pöörduda. Otsustasingi võtta ühendust dr Viiklepaga.
Jäin rõõmsalt kirurgi visiiti ootama.
Nagu ikka ei saa asjad liiga lihtsalt sujuda ning 20.oktoobril saabus mu telefoni SMS mis tuletas meelde arstivisiiti. Minu suureks üllatuseks oli seal kirjas hoopis teise kirurgi nimi! Eesnimi klappis aga perekonnanimi oli teine. Registratuurist pärides selguski, et tookordne registraator oli kogemata pannud vale arsti juurde kirja. Olin väga kuri ja vihane kuna olin asjata 2 kuud oodanud! Õnneks oli see naine väga mõistev ning lubas mulle otsida ruttu uue aja. Varsti ta helistaski tagasi ning pakkus aega 5.novembriks ehk siis vaid 2 nädalat ootamist.
Vahepeal suhtlesin ka paari tuttaga sel teemal ja sain soovituse veel ühe kirurgi poole pöörduda. Otsustasingi võtta ühendust dr Viiklepaga.
Sissejuhatus ja tutvustus
Tervtus!
Olen 30a naine kes on u 10 aastat maadelnud ülekaaluga. Hetkel on kaal u 127kg.
Enne esimese lapse sündi 10a tagasi oli minu normaalkaal alla 60kg. Pikkust on mul 170 cm.
Esimese rasedusega tuli juurde 30kg. Peale sünnitust läks osa maha aga varsti hakkas uuesti tagasi tulema.
Suurimaks süüdlaseks arstide sõnul on rasestumisvastased tabletid mis hormoonis lootusetult sassi ajasid.
Teise raseduse ajal 2a tagasi oli kaal juba niigi suur, õnneks lisakilosid eriti ei tulnud. Peale sünnitust kaalusin 115 kg.
Nagu ikka hakkas varsti kilosid taas lisanduma. Mul on tunne, et juba toidu peale vaadates lisandub kilosid!
Olen proovinud erinevaid dieete, alustades dr Levini dieedist, lõpetades Paleo toitumisega. 10kg olen kerge vaevaga alla saanud aga siis on kaalulangus aeglasem ja ind rauges.
Kuna tahan oma lastele olla rõõmus ja terve ema siis olen otsustanud abi saada bariaatriliselt kirurgiast.
Tellimine:
Postitused (Atom)