Esimesed nädalad peale operatsiooni

Pole saanud vahepeal mahti kirjutada.
Igatahes püüan  kirja panna, kuidas mul on läinud.

Esimene nädal  oli täis suurt segadust, vastakaid emotsioone, pisaraid, ahastust, samas õnnetunnet, eufooriat jne. Ühesõnaga hormoonid möllasid hullupööra. Kuna endal oli veel hädine ja nõrk olla siis oli nadi see nädal. Õnneks perega askeldades kadus aeg ruttu ja negatiivsed emotsioonid kadusid ruttu.

Teine nädal  Käisin oma kirurgi juures ülevaatusel. Võeti niidid välja. Selleks hetkeks oli 10 päevaga kadunud 10 kg. Arst oli natuke mures, et liiga palju. See pidavat olema normaalne hulk kuu kohta.
Aga kuna enesetunne on hea, söön-joon siis suuremat probleemi ta sellest ei teinud.
Sel nädalal hakkas kõige suuremat muret valmistama söömine. Esimesel nädalal toitusin suuresti vedelast jogurtist jms siis teisel nädalal tahtsin juba midagi toekamat. Tegine endale erinevaid püreesuppe jms. Isegi tarta-hakkliga roa püreestasin endale ära. See tegelikult nägi pärast välja nagu pasteet aga maistes suurepäraselt. Teiste soovitusel maitsesin veidi ka TUC küpsiseid. Miks just neid? Need sulavad hästi kiiresti ära ja ei tee maile liiga.
Esimesed riided on suureks jäänu!!!!! Nii hea tunne.

Kolmandal nädalal käisin toitumisnõustaja juures ITKs. Otseselt midagi targemat teada ei saanud aga veidi selgemaks pildi ikka toidu koguste osas. Ta soovitas vedelaid asju mõõta milliliitrites, tahkeid grammides. Mõlemal puhul peaks arv olema 70g/ml. Tegelikult ajas ta mind veel tohkem segadusse vitamiinide osas. Nende kliinikus on kombeks opitu kohe panna vitamiine jm neelama, kokku luges 6 tabletti päevas. Mulle tundus see päris ulmeline kogus. Kuna nädala lõpus pidin nagunii oma arstiga suhtlema siis ma ei hakka neid omakäel kokku ajama. Foormis ka paljud räägivad, et nemad ei pea koguaeg neelama vaid ainult siis kui vereproov on näidanud mingit puudust.
Nädala lõpus konsulteerisingi oma arstiga ning ta soovitas mul võtta vaid polüvitamiine ja muid asju siis kui vereproov näitab vajadust. Vereproovi lähen tegema uuel aastal oma perearsti juurde.

Toitumine on ikka üks suur segadus tegelikult. Muudkui mõtle ja nuputa, mida saaks süüa. EI jaksa enam pidevalt vaaritada perest eraldi sööki endale. Nüüd olen vaikselt hakanud juba sööma ka tavalist toitu, st ei püreesta enam kõike. Närin suu hästi peeneks ning seni pole magu vastu ka protesteerinud. Jogurtist ja püreesuppidest on pehmeltöeldes kopp eest!!!

Nüüd veel jäänud nädalake kuu täitumiseni. Kui alguses oli mul suur ahastus siis praegu on mul vaid üks kahetsus- miks ma seda juba varem ei teinud!!?!?!?!?!? Elu on nii ilus, enesetunne on fantastiline.