Operatsioon ja esimene nädal

28.nov hommikul musitasin ja kallistasin lapsed ära ning kl 7ks viis mees mind haigla juurde. Mingit ärevust polnud. All vormistati paberid, andsin üleriided ära ja sõisutatigi LTKH 5.korrusele. Palatis oli enne mind 3 naist. Nendega tutvuda ei jõudnudki kuna kohe viidi protseduuride tuppa kus pandi kateeter ja raseeriti kõhtu kuigi enda meelest see mul pole karvane. Õnneks ei kraabitud kuiva ziletiga vaid mingi masinaga natuke tegi. Kateetri paigaldamine polnud valus ega midagi aga pärast oli vastik tunne, nagu jube suur pissihäda. See kästi ära kannatada.  Ka härra kirurg ise käis ka mind veel korra vaatamas :love Juba minut hiljem olid hooldajad palatis kes kamandasid opisärgi selga. Ja sõidutatigi opi osakonda. Seal pandi ooteruumi kus sain jalgade otsa mingid papud ja pähe müts. Ootasin seal mõned minutid ning käsitati opilauale. Siis askeldas minu ümber palju inimesi, iga jala ja käe juures keegi tegi midagi. Anestesioloog rääkis minuga, väga meeldiv naisterahvas ;)  Järsku hakkas pea ringi käima ja oligi pilt kadunud.

Kui silmad lahti tegin näitas kell 11.30 umbes. Olin ärkamistoas hapnikumaski ja mingi piiksuva masina all. Üks tädike vahepeal hõikas, et hingaksin sügavamalt vms. Hapnikumaks ka võeti ära. Natuke lebotasin ja siis viidigi palatisse. Olin lugenud igasuguseid hirmulugusid ärkamise kohta aga minu puhul need paika ei pidanud. Väga hea oli olla. Kurk isegi polnud valus ( osadel see hingamisvoolik teeb kurgu valusaks).

 Palatis  tuli kohe kirurg mind vaatama ja ütles, et opp läks ilusti, kestis 2h ja mingeid komplikatsioone ei esinenud. Soovis head und ja käskis puhata.
Seal ma vist magasin natuke ja ärgates oli kohe erksam olla. Vaatasin kohe FB meie gruppi ja raporteerisin oma olekust.
Valusid polnud, lihtsalt uimas olek. Õhtul käis veel  kord Viiklepp ise mind vaatamas. Narkoosi ja valuka mõju hakkas vist kaduma ja kogu keha tuikas. Sain tilka ja trombisüsti kõhunaha sisse ja valuvaigistit ka. Midagi vist veel, ei mäletagi kõiki surkimisi.
Ma ei jaksanud isegi riideid vahetada, olin esimese öö paljalt teki all.
 Öö oli täielik katastroof! Niiiiiiiiiiiiiiiiiii paha oli olla!! Üles ajada oli meeletult raske sest polnud mootoriga voodi vaid ainult see kinni hoidmise sang oli. Dreen ka segas. Siiski oli istudes kõige mugavam olla ja upitasind end öösel vist 100 üles. Nii paha oli olla , et nutsin ja vandusin, et miks mul oli vaja ennast sellesse jamasse mässida. Ausalt kohe, selline masendus oli ja abitus. :marionet

2.päeval  Hommikul vara jälle arstid toimetasid, süstisid, kraadisid ja tegid muid trikke.  Vedasin ennast üles ja panin oma riided selga. Olgu öeldud, et anus haiglariietus mida ma kasutasin oligi see paberist opisärk, muul ajal olid oma asjad.Olin üsna kurnatud ja õnnetu olemisega. Kirurg käis ka kohe varakult minu juures ja uuris kuidas on. Käskis hooldajatel mulle tuua mugavama mootoriga voodi, juhuuu :jooksma
Ülejäänud inimesel palatist läksid ära koju ja sain natuke üksinudt nautida.
Päev möödus üsna kehvasti. Liikuda oli raske aga siiski vinnasin ennast istuli ja vist isegi püsti.  Mees käis ka korra vaatamas.
Tuju oli paha, haletsesin ja kirusin ennast hullu moodi.Isegi nutsin.
Sain käsu hakata ka vett limpsima ja nii ma siis aegamööda jõingi jooksvalt.
Vahepeal toodi mulle  2 palatikaaslast aga nemadki olid vaiksed ja uimased.
Õhtul olid jälle tavapärased portseduurid ning hirmuga ootasin, milliseks öö kujuneb.
Õnneks teine öö oli juba natuke parem, sain isegi magada.

3. ja 4. päeval oli nädalavahetus ja seetõttu haiglas üsna vaikne. Olin juba päris kõbus, tatsasin ringi, käsin telekat vaatamas jne. Arst oli mul käskinud laupäeval juba ka jogurtit vms proovida aga süüa mulle ei toodud, seetõttu lasin mehel endale mõned väiksed Hellused. Limpsin vett ja jogurtit ning elu tundus natuke ilusam kuigi nukker oli olemine ikkagi.
Laupäeval käsid lapsed ka külas, see tegi meele härdaks ja kiskus jälle pisarad silmas muidugi.
Laup sain ka kateetrist lahti ja liikumine oli juba mugavam. Dreen jäi veel sisse ja segas kuigipalju aga selleks ajaks olin juba harjunud ja sain hakkama.
Pühapäeval elasin selle nimel, et päev saaks ruttu läbi ja oleks juba esmaspäev ja saaks koju! Õhtul vaatasime õdedega koos telekat ja jutustasime. Nii vahva vahetus oli tööl :love
Pühap vastu esmasp magasin ülimalt halvasti. Õhtul ei tulnud und ja öösel ka nihelesin iga natukese aja tagant, ei osanud olla. Küll oli soe, siis jälle külm jne.
Nädalavahetusel minu arsti polnud ja osakonnajuhataja käis meie kõigi juures uurimas, kuidas läheb. Ka äärmiselt sümpaatne doktor.
Laup muutisid palatikaaslased ka jutukamaks ning elu oli lõbusam.
Pühap toodi mulle kohe hommikul suur kandikutäis süüa kust ma mekkisin vaid mahla ja vedelat kama. Valasin need oma tassi sest söögitädid viivad nõud ruttu ära aga ma ju nii kiiresti ei saa klaasi tühjaks.
Ka lõuna ja õhtusöök olid rikkalikud aga mina maitsesin sealt vedelaid asju.

5.päeva hommikul  oli äratus kell 6 kui tehi protseduure. Kasisin ennast ruttu ära ja ootasin pikisilmi arsti. Õnneks varsti ta tuligi!!!! Ütles, et vereproov on väga ilus, põletikunäitaga vaid üle 100 ( peale oppi on enamasti väga kõrge), kõik muud analüüsid ka ilusad ja seetõttu ei hakka tegema isegi kontrastainega röntgenit.
Oh seda õnne, kilkasin ja rõõmustasin :mütsiga  :mütsiga  :mütsiga
Jäänud oli veel kõige jubedam oma- dreeni eemaldamine. Tädi kutsus mind protseduuride tuppa ja siis see juhtuski. Palatikaaslasel oli see varem välja võetud ja ta kirjeldas mulle mis tunne see on. Mu oma arst tuli ka sinna kõrvale jutustama just eemaldamise ajal. Tegin haput nägu ja niutsusin natuke sest see vooliku haavast välja sikutamine oli rõõõõõõõõõõõõõõõõõõõve. Ausalt kohe, ma pole elus midagi nii vastikut veel kogenud. Isegi sünnitamine on selle kõrval kukimuki. Tunne oli nagu sikutaks keegi väikse augu kaudu kogu sisikonna väja. :kade  :pahaolla  :pahaolla  Lihtsalt vastik! Õnneks kestis see vaid mõne sekundi ja piinad olidki lõppenud. :föönitama  :meikima
Pidin veel paar tundi dokumente ootama.
Siis tuligi härra kirurg pabereid tooma, surus kätt ja ütles, et kohtumiseni järgmisel nädalal niitide eemaldamisel.

Kuigi ma esimesed päevad olid emotsionaalselt ja füüsiliselt ikka päris suures mustas augus siis üldmulje on mul positiive.
Haigla ja personali kohta jagub mul vaid õlivõrdes kiidusõnu :love  :love  :love  Kõik õed, hooldajad ja muud tegelased olid eranditult äärmiselt abivalmid, sõbralikud, lahked ja tublid. Igal sammul nunnutati ja hoolitseti.
Oma kirurgi kohta ma ei leia nii häid sõnu, et oskaks kõike öelda mida ma tunnen. Ta on tõesti KÕIGE hoolivam ja toredam arst keda ma oma elus olen kohanud. Ta käis mind iga päev mitu korda vaatamas, nädalavahetustel kui ise kohal polnud siis helistas õdedele.
Tõesti, fantastiline doktor :love  :love  :love  :love

Nüüd olengi kodus! Haiglasse jätsin 4kg.

6. ja 7. päev  möödusid kodu. Natuke tatsasin ringi aga kuna nõrkus oli peal siis püüdsin võimalikult palju puhata. Kuna kodus on ka väike laps siis oli se natuke raskendatud. Ikka oli ju vaja temaga ka tegeleda. Õnneks saime rahulikult raamatuid lugeda, puzlesid kokku panna jne.

Igatahes nädal peale oppi on olemine täitsa kena ning valus pole peaaegu üldse.