Emotsioonidest

Räägin nüüd veidi emotsioonidest mis mind valdavad...

Kuna olen bariaatrial kätt pulsil hoidnud juba paar aastat siis olen igast otsast kaalunud ja vaaginud selle pluss-miinuseid jne. Ma pole seda otsust langetanud lühikese aja jooksul vaid pikema vaagimise järel.
Ma tõesti olen proovinud erinevaid viise kaalu langetamiseks. Ma ei õgi ohjeldamatutes kogustes magusat ega rasvast, enda meelest toitun täitsa normaalselt. Liigun ka iga päev vähemalt paar km. Muidugi võiks rohkem liikuda aga no ega suurt keret pole ju lihtne liigutada ning nt jooksmine ei tule kõne allagi.

Minu jaoks on bariaatria tõesti viimane võimalus. Arst ütles väga hästi, et see on vägisi söömise muutmine, sunniviisiliselt söömise muutmine. On jah! Aga ma tunnen, et see ongi asi mis mul aitab tervise korda saada. Muud meetodid ei ole mõjunud.
Kuna mu kaalutõusu probleemid on endokrinoloogilised ja neid tuleks ka kangete ravimitega ravida pikka aega siis tundub baraatria isegi leebem ja tervislikum.  Ega keemia neelamine ju organismile vähem kehvasti ei mõju kui kirurgiline sekkumine!

Mis emotsioonid mind nüüd 3ndl enne oppi valdavad?
Ootusärevus? Jah
Hirm? Jah. Aga ma kardan hiiri ja hambaarste ka:D
Kahtlus? Nii ja naa. Ma ei kahtle otseselt, kas tahan või mitte ( Jah, tahan!!) aga ikka on kahtlused, et kumb opi variant parem oleks jne.
Rõõm? Jah. Ma näen selles viimast õlekõrt.
Mure? Jah, ikka muretsen. Muretsen võimalike tüsistuste pärast, muretsen kuidas lapsed kodus sel ajal hakkama saavad jne.

Tegelikult on emotsioone palju. Päeva jooksul ikka mitu korda mõtlen saabuvale opile. Kokkuvõttes on siiski kindel tunne, et Jah, tahan selle lõpuks ära teha.