Viimane opieelne visiit

19.11 olin oodatud arsti juurde viimasele opieelsele visiidile.

Istutasin ennast ukse taha maha ja jäin telefoni näppima sest aega veel oli. Minu kõrval istus üks kenasti sätitud proua ja veidi eemal üks noorem naine kes lobises nii kõvasti telefoniga, et terve suur koridor kajas.
Järsku avanes arsti uks ja õde küsis, kes on järgmine. Järgmisena oleks pidanud sisse minema see vanem proua kuna tema oli meist kolmest esimesena seal. Aga see noorem naine hüppas püsti, kaagutas midagi ja hüppas ise sisse. Me selle vanema prouaga siis hakkasime teda kiruma rõõmsalt.

Ja nii me temaga jutule saimegi! Selgus, et ka tema on 2k tagasi lasknud bypassi teha ja elu on nüüd lill! 20kg kadunud nagu naksti! Kiitis ka kirurgi taevani ja seletas kuidas need asjad tal olid.

Varsti oligi käes meie aeg sisse minna. Justnimelt MEIE kuna meid kutsuti koos sisse. Tema läks taha ruumi õmblusi näitama või midagi sellist ja mina siis istusin arstiga juttu puhuma.
Ega meil pikka juttu polnudki. Suruti suur patakas pabereid pihku ja kästi minna veel anestesioloogi juurest läbi kes on paar kabinetti edasi.
Kirurgihärra veel natuke rääkis kuidas opi päeval asja käivad jne.
Oeh, ta on ikka nii tore ja sõbralik ja abivalmis arst!

Juba varsti ma olingi anestesioloogi ukse taga. Seal oli päris palju inimesi, seega ootasin 30min vähemalt.
Jutupaunik nagu ma olen, hakkasin kohe suhtlema minu kõrvale istunud naisega kuna nägin, et tal on ka bariaatria raamat käes.
Selgus, et tema operatsioon on jaanuaris kuna tal on kunagi tehtud sapi opp misllest on nüüd kõhus liited.
Jutustades läks aeg kiirelt ja varsti ma olingi kabinetis.

Anestesioloogi paberi olin enne ära täitnud, selle võrra läks kiiremini. Ta uuris, et mida olen ise teinud veel kaalu alandamiseks jne. Käskis suu pärani ajada ja pea kuklasse. Kirjutas oma dokustaatidesse midagi ja oligi visiit peaaegu läbi.
Lappas siis korra veel ka mu analüüsid üle ja kiitis, et kõik näitajad on ideaalselt ilusad, uskumatult ilusad sellise kaalu kohta.

Ah ja! Selgus, et ma ei peagi seda jubedat gastroskoopiat ehk mõõganeelamist tegema! Arst ütles, et tema ei pea vajalikuks patsienti ilmaasjata sellega traumeerida kui kõik analüüsid on nii korras. Oleks mingeid kõrvalekaldeid vms siis oleks tehtud küll.

Igatahes- nüüd on mul vaid NÄDAL veel oppi oodata.

Emotsioonid operatsiooni eel

Nüüd on siis opini vaid nädal ja 3 päeva...
Seni arvasin, et mis see siis ära ei ole aga nüüd hakkab ärevus vist maad võtma.
Eile õhtul oli mingi emotsionaalne hetk kui hakkasin muretsema, et kuidas lapsed ikka hakkama saavad ilma minuta kui haiglas olen. Või noh, pigem muretsesin, et kuidas ma ise ilma nendeta hakkama saavad. Isegi nutma hakkasin. Õnneks kogusin ennast ja sain aru, et lastel on isaga ka kodus hea olla ja pealegi saavad nad mind ju vaatama tulla.

Arst mainis, et enamasti saab koju 5.päeval. Kuna minu opp on neljapäeval siis koju nagunii enne esmaspäeva ei lasta. Nädalavahetusel vist ju välja kirjutamist ei toimu ja no teisel päeval ei kupata keegi mind koju. Ilmselt on see aeg mulle ka paras puhkus kuna ma pole juba 2 aastat öösiti normaalselt magada saanud sest piigal on kombeks mind nõuda.

Kaalust ka. Paari nädalaga on mul kuskile kadunud 1,5kg. Enne oli 127,5kg ( tühja kõhuga) aga eile oli täis kõhuga 126kg. Juhuu. Tegelikult olen ise ka püüdnud hoida ja mitte väga õgida. Valgujooki olen ka omal algatusel joonud. Homme on arstivisiit, eks siis kuulen kas tema ka käseb dieedile jääda.
Nii palju kui ma olen foorumis ringi vaadanud siis mõni arst käseb teha nädalase valgudieedi, mõni mitte.

Lisaks plaanin sel nädalal teha enda ülespildistamise ja mõõtmise tuleviku tarbeks. Siis on hiljem hea võrrelda.

Emotsioonidest

Räägin nüüd veidi emotsioonidest mis mind valdavad...

Kuna olen bariaatrial kätt pulsil hoidnud juba paar aastat siis olen igast otsast kaalunud ja vaaginud selle pluss-miinuseid jne. Ma pole seda otsust langetanud lühikese aja jooksul vaid pikema vaagimise järel.
Ma tõesti olen proovinud erinevaid viise kaalu langetamiseks. Ma ei õgi ohjeldamatutes kogustes magusat ega rasvast, enda meelest toitun täitsa normaalselt. Liigun ka iga päev vähemalt paar km. Muidugi võiks rohkem liikuda aga no ega suurt keret pole ju lihtne liigutada ning nt jooksmine ei tule kõne allagi.

Minu jaoks on bariaatria tõesti viimane võimalus. Arst ütles väga hästi, et see on vägisi söömise muutmine, sunniviisiliselt söömise muutmine. On jah! Aga ma tunnen, et see ongi asi mis mul aitab tervise korda saada. Muud meetodid ei ole mõjunud.
Kuna mu kaalutõusu probleemid on endokrinoloogilised ja neid tuleks ka kangete ravimitega ravida pikka aega siis tundub baraatria isegi leebem ja tervislikum.  Ega keemia neelamine ju organismile vähem kehvasti ei mõju kui kirurgiline sekkumine!

Mis emotsioonid mind nüüd 3ndl enne oppi valdavad?
Ootusärevus? Jah
Hirm? Jah. Aga ma kardan hiiri ja hambaarste ka:D
Kahtlus? Nii ja naa. Ma ei kahtle otseselt, kas tahan või mitte ( Jah, tahan!!) aga ikka on kahtlused, et kumb opi variant parem oleks jne.
Rõõm? Jah. Ma näen selles viimast õlekõrt.
Mure? Jah, ikka muretsen. Muretsen võimalike tüsistuste pärast, muretsen kuidas lapsed kodus sel ajal hakkama saavad jne.

Tegelikult on emotsioone palju. Päeva jooksul ikka mitu korda mõtlen saabuvale opile. Kokkuvõttes on siiski kindel tunne, et Jah, tahan selle lõpuks ära teha.